Jaak Madison: „Rääkisin parlamentaarsel julgeolekukonverentsil Washingtonis (4.–5. detsember 2024) sellest, kuidas Venemaa ja Ukraina küsimus ei ole regionaalne, vaid osa globaalsest laiemast probleemist ning sellest, miks on tervikpilti arvestades vajalik kiiremini ja rohkem panustada kavale „peace through strength“ ehk rahule läbi tugevuse“
Jaak Madison käsitleb Venemaa sissetungi mõju Ukrainasse läbi geopoliitilise julgeoleku prisma.
Jaak Madison: Mõnede riikide vahel on liit. Venemaa ei oleks isegi regionaalne oht, kui Hiina ei toetaks teda. Nüüd on toetus ka Põhja-Korealt. Ma ei jää neid igatsema. Nendelt riikidelt on toetus olemas, samuti ka Iraanilt. Kui me räägime Iisraeli-Palestiina olukorrast, siis see on samuti üldkonflikti osa, sest Hamasi toetab Moskva. Hamasi juhid sõidavad iga paari kuu tagant Moskvasse, et saada mingisuguseid suuniseid, kuidas juute Iisraelis tappa. Seega on nad kõik omavahel seotud. Nii et kui me vaatame Venemaa poolt lähtuvat ohtu, siis see ei ole ainult piirkondlik probleem, see on ülemaailmne probleem.
Kui USA tõesti tahab säilitada oma positsiooni globaalses maailmas, on väga oluline, et Venemaa ei saaks neid Ukraina territooriume. Sest kui te vaatate kaardile, siis Ida-Ukraina tundub olevat väga kaugel ja päris mõttetu paraku mõne jaoks. Kuid see on täis energiaallikaid, täis kaevandusi, täis ressursse. Ajalooliselt on Venemaa alati olnud impeerium, aga seda ainult koos Ukraina territooriumitega. Kui Ukraina on Vene impeeriumist läinud, siis kaob ka impeerium. See on üks esimesi asju, mida me peame mõistma, et miks vajab Venemaa Ukrainat ja miks me peame seda vältima?
Ei tohiks olla suur üllatus, et mis on Venemaa eesmärk. Millised on Venemaa ambitsioonid? Me teame seda, see on väga avalikult välja kuulutatud. See kuulutati välja juba kaks kuud enne sõda, detsembris 2021, kus Venemaa esitas kolm punkti, mida nad Washingtonilt ja NATO-lt nõuavad.
Seal oli kolm asja. Ei ühtki uut NATO liikmesriiki! Seega peaksime ka Soomele ütlema, et ei, te ei saa taotleda NATO liikmeks saamist, sest Moskva ja Washington ei taha teid NATOs näha.
Teine punkt. Kõik uued NATO liikmesriigid peavad vältima igasuguseid õppusi, igasuguseid sõjalisi harjutusi ja nad peavad küsima luba Moskvast sõjaliste harjutuste korraldamiseks, näiteks Poolas, Eestis või Soomes. Nii et sa pead küsima luba oma vaenlastelt, et hei, poisid, kas me saame siin natuke harjutada? Sest võib-olla oled sa meie jaoks ohtlik. Näeb „hea“ välja.
Ja kolmas oli see, et ei tohiks olla mingeid sõjalisi baase nendes uutes liikmesriikides, mis ühinesid pärast 2004. aastat. Nii et üldiselt on venelaste peamine eesmärk ja ambitsioon, kuidas taastada Venemaa mõjusfäär kogu Euroopas.
Ja kui see peaks juhtuma, siis on probleemiks see, et USA ei oleks maailma peamine liider. Sest kui Venemaa on tugev, siis on ka Hiina jaoks tugev partner. Kui Hiina on veelgi tugevam, on Taiwan kadunud, mäng oleks läbi. Nii et need väikesed tükid on osa tohutust globaalsest probleemist. Meil hakkab aeg otsa lõppema. Praegu töötab Venemaa majandus 24/7 sõjamajandusena. Nad valmistavad rohkem sõjamasinaid kui kõik NATO liikmesriigid kokku. Me tõesti peame aru saama olukorrast, kus me oleme. Ja isegi kui lähitulevikus sõlmitakse loodetavasti mingid rahulepingud, ei tähendaks see seda, et rahu kestab igavesti. Võib-olla kestaks see ainult kaks või kolm aastat. Seega peame mõistma, mida nad teevad, millised on nende ambitsioonid ja kuidas me saame reageerida.
Julia Klimenko: Tere, olen Julia Klimenko Ukrainast ja olen parlamendi liige. Ja minu kiired küsimused. Mis on Teie arvamus, kuidas me saame tegelikult mõjutada Venemaad, Hiinat, Põhja-Koreat ja Iraani? Sest see on üks suur tükk. See on autoritaarne klubi, kes võitleb mitte ainult Ukrainas. Nad suruvad edasi. Nii et kui on arutelu Ukraina territooriumite loovutamise kohta, siis nad võtaksid järgmisena ette teid – Balti riigid, järgnevad Poola ja teised. Nii et me ei usu, et nad peatuvad Ukrainas. Järeleandmised Venemaale teeksid vaid teene Hiinale. Lühidalt, kuidas me saame need türannid üksteisest eraldada ja kuidas me saame üheskoos neid probleeme lahendada?
Jaak Madison: Esimene asi, mis mulle väga meeldis, oli uudis, et Donald Trumpil oli telefonikõne Vladimir Putiniga vahetult pärast valimisvõitu. Aga Kremli pressi riigisekretär eitas kõne toimumist. Nii et ilmselt see ikkagi toimus, aga see ei olnud venelastele väga meeltmööda.
Ja mis meil oli 2016–2020 Trumpi valitsusajal, me ei tea küll 100%, et kas see on tõsi või mitte, sõnum oli aga see, et Trump ütles venelastele, et kui te ründate NATO territooriumi, siis me pommitame Moskva maatasa. Ja kunagi ei tea, kas Trumpil on tõsi taga või mitte, et kas ta teeks seda või mitte? Aga see on täiuslik Venemaa heidutamine.
See mis aga juhtus kahjuks Joe Bideniga. Kõik teadsid, et USA ei lähe Venemaaga sõtta Ukraina pärast. Mida tegi Obama presidendina 2014, kui Krimm okkupeeriti ja abipresident oli Biden? Nad lihtsalt kärpisid sõjalist abi Ukrainale 2015 ning see taastati alles 2017 Trumpi ajal. See oli rahupoliitika läbi jõu (Trumpi ametiaeg).
Seega, mida me peame nüüd tegema? Probleem seisneb selles, et tõenäoliselt on järgmise kahe-kolme kuu jooksul võimatu saada tagasi kõik Ukraina territooriumid. See on reaalsus, sest Ukrainal ei ole enam piisavalt inimressurssi. Seega on peamine küsimus nüüd selles, kuidas saavutada rahu vähemalt kaheks-kolmeks aastaks. Kuidas taastada Ukraina majandus, kuidas suurendada kaitsevõimet ja kuidas valmistuda järgmisteks probleemideks, mida venelased põhjustavad. Ja tõenäoliselt põhjustavadki.
Mida NATO liikmesriigid peavad tegema? Meil ikka veel umbes pooled NATO liikmesriigid ei maksa vähemalt 2% SKT-st kaitsekuludeks. See on ka üks probleem eurooplastega. Euroopa riigid ootavad ikka veel, et ameeriklased peavad maksma. Ja selles probleem seisnebki. Lõpuks peab panus olema õiglane. Me peame ise kõige rohkem muretsema omaenda turvalisuse pärast. Näiteks praegu on Euroopas kaitsekulutuste liider Poola. Nad panustavad kaitsesse 4,3% SKT-st. Umbes 10 aastat pärast on neil tugevam armee kui Saksamaal. Seega ei ole enam mingit ajaloolist muret, et äkki lähevad tankid Berliinist Varssavisse. Võib-olla on hoopis vastupidi. Loodetavasti mitte, tegin nalja, ärge tsiteerige mind.
Reaalsus on see, et Poola on üks tugevamaid riike Euroopas. Soome on väga tugev liitlane ja meil on väga hea meel, et nad on nüüd NATOs.
Kuidas siis valmistuda Venemaa ja Hiina ohtudeks? Esimene asi, kuidas saavutada õiglane rahu Ukrainale parimatel tingimustel? See tähendab, et peavad olema julgeolekugarantiid. Peab olema viis, kuidas enamik Ukraina territooriumist oleks NATO kaitse all. Ka NATO liikmesriigid peavad kaitsekulutusi tõstma. Nad peavad investeerima rohkem ja kiiremini. Siis saavutaksime mingisuguse võimutasakaalu. Sest lõpuks vajame me maailmas sellist jõudude tasakaalu, et Hiina teaks, et Taiwanit ei ole mõtet ähvardada, sest muidu oleks see neile liiga kahjulik.
Sama teema venelastele. Lõpude lõpuks vajame jõudude tasakaalu.
Tomaš Valašek: Tere, olen Tomaš Valašek, Slovakkia parlamendi liige. Tere! Nagu paljud meist Euroopas, ka Teie olete kindlasti vestelnud siin tulevase USA valitsuse mõjuisikutega või tulevasse valitsusse kuuluvate inimestega ja me oleme kuulnud palju head. Soov taastada Ameerika tugevus, austus, prestiiž, soov taastada sõjaline võimsus. Samal ajal kuuleme me nägemust rahust Ukrainas, mis on üsna erinev sellest, mida Teie just kirjeldasite. Minu küsimus Teile on: kas need kaks probleemi võivad käia käsikäes? Kas saab olla Ameerika, mida Peking austab, mida teised võimukeskused austavad ja samal ajal nõustub Ukrainas ebaõiglast rahu sobitama?
Jaak Madison: Meil on Ukrainas sõda tsivilisatsioonide vahel. Mõnikord kuuleme ka USA meediast mingisuguseid argumente, et teate, ukrainlased on kogu ajaloo vältel olnud osa Venemaast ja nad on nagu vennad. Ja et see on sama rahvas ja sama keel, nii et peaaegu sama… aga see ei ole tõsi, see on tüüpiline valeinfo ja võltsuudised venelaste poolt, et Ukraina on osa Venemaast. Ei, ei ole sama! Vahetult peale sõja algust vestlesin ma Euroopa Parlamendi paari prantsuse kolleegiga, kes ütlesid, et meie ei ole valmis Venemaaga suurt sõda pidama Ukraina nimel. Sest riik loodi alles aastal 1991. See on uus riik. Ei ole päris selge, mis seal toimub. Neil, venelastel, on tuumarelv ja see on suur risk. Ja ma ütlesin, et teate, ma arvan, et ajalooliselt kuuluvad mõned Prantsusmaa territooriumid Saksamaale, eks ole? Ja võib-olla, kui sakslased küsivad mõned territooriumid tagasi, siis ma arvan, et me ei ole valmis nende territooriumite pärast Saksamaa vastu sõtta minema. Väike tükk maad ja 2000 kilomeetri kaugusel meist. Prantslased olid vastu: ei, see ole sama juhtum. Ma ütlesin, et on küll. Täpselt sama juhtum. Sest venelastega on alati lihtne mingisuguseid kokkuleppeid sõlmida, kui sa lihtsalt mängid mõne teise riigi territooriumiga. See on midagi sarnast, kui rääkida ameeriklastega, et Alaska ajalooliselt (Venemaa Keisririik müüs selle USA-le aastal 1867) oli Venemaa oma. Kas me oleme valmis Alaska nimel Venemaa vastu sõtta minema?
Nüüd on see tsivilisatsioonide vaheline sõda. Ja Ukraina ei taha kuuluda Venemaa tsivilisatsiooni. Nad tahavad kuuluda normaalsesse tsivilisatsiooni, kus riigid saavad taotleda NATOsse kuulumist.
Suured tänud.
Kohtumise juhataja: Aitäh, Jaak! Väga teretulnud. Sa oled juba pikka aega olnud suurepärane sõber.
Tallinn, 11. detsember 2024, publikaator Dimitri Klenski