Siin on ära toodud Riigikogu stenogrammi tekstid («Kaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest», päevakorra punkt 3 – https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202409111400#PKP-847031).
Martin Helme küsimus Hanno Pevkurile
Aitäh! Siin oli enne küsimus meie kahurväevõimekuse kohta ja siis sa süüdistasid ühte Riigikogu liiget desinformatsioonis, hakkasid vastama ja desinformeerisid ise avalikkust hulgaliselt. Ma mäletan, et enne Riigikogu valimisi oli meil siin vaidlus selle üle, kui palju meil on kahurväevõimekust ehk kaug-tulevõimekust, ja üldiselt sa siis pugesid peitu ja lasid Heremil avalikkuses räusata. Aga selle vaidluse käigus me tuvastasime siiski, et enne Ukraina sõda meil oli 84 erinevat suurtükirelvasüsteemi. Tänaseks päevaks ei ole see number taastunud – need numbrid või see hulk, millest sa siin rääkisid, muu hulgas HIMARS-id, ei ole ju Eesti omad kõik. Osa on siin lihtsalt koos liitlasüksustega. See on avalikkuse eksitamine, kui me paneme kõik ühte patta ja ütleme, et see arv, mis neid praegu siin on, on sama hea kui see arv, mis meil enne oli endal. Ma tahaksin, et sa ikkagi täpsustaksid, kui palju meil on endal Eestis konkreetselt relvasüsteeme, kaug-tule relvasüsteeme, ja kui paljud neist on liitlaste omad.
Kaitseministri Hanno Pevkuri vastus
Aitäh, hea Martin! Sa ei saa võrrelda sidrunit ja apelsini, eks. Ei saa! Selles mõttes, et kui sa nimetad suurtükiks kõike, mis selle numbri sees on – ma eeldan, et sa nimetad –, siis nende võimekus on täiesti erinev ja efekt, mida saavutatakse ühe või teise relvasüsteemiga, on täiesti erinev. Sa ei saa võrrelda K9-t ja meie Kaitseliidu kasutuses olnud järelveetavaid [suurtükke]. Need on täiesti erinevad võimekused. Esiteks, nendel Kaitseliidu käsutuses olnud relvasüsteemidel oli moon praktiliselt otsas ja seda moonat enam ei toodeta. Ja teiseks, veel kord, need on põhimõtteliselt ikkagi väga lühiajaliselt kasutatavad relvasüsteemid, need ei ole kindlasti võrreldavadki ei K9-ga, ei Caesariga, ei HIMARS-iga – ei laskeulatuse, täpsuse ega millegi muu poolest. Nii et selles mõttes, kui me tahame üldse võrrelda, siis peaks võrdlema K9-id FH70-tega. Aga see läheb liiga spetsiifiliseks. Ma arvan, et kui inimesed kusagil kodudes praegu kuulavad, siis nad kuulevad numbreid K9, FH70, ja neil pea plahvatab. Sellepärast, et nad ei tee neil väga palju vahet. Aga meenutan siiski, et FH70 on järelveetav ja K9 liigub ise, samamoodi nagu Caesar liigub ise, lihtsalt üks roomikutel ja teine ratastel.
Kui sa küsid numbreid, siis meie koguvõimekus saab olema selle, järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul selline, et selle ja järgmise aasta jooksul peaksid olema kohal kõik K9-d, mida saab olema 36 ühikut. Selle ja järgmise aasta jooksul saavad olema kohal kõik 12 Caesarit. Pluss siis meie enda HIMARS-id 2025. aasta lõpus või 2026. aasta alguses. See on see praegune teada olev plaan. Sellele lisaks on meie liitlaste HIMARS-i üksus. HIMARS-eid on kuus laskeseadet, milles igaühes on kuuene kassett pluss ATACMS. Ja kui me paneme siia juurde veel brittide M270 ja ameeriklaste HIMARS-i üksused, siis kindlasti kogu see tulejõud on kõvasti suurem, kui meil kunagi ealeski Eestis on olnud.
Martin Helme sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel
Aitäh! No vaat, mina kahjuks ei saa rahul olla küll selle kõigega, mis siin toimunud on. Väga ilus jutt on olnud, väga kenasti on ennast kiita osatud ja räägitud sellest, kuidas kõike teeme, kõike saame, aga reaalsus on kahjuks palju kurvastavam.
Selge on ju see, et Reformierakond on pika ja kuulsusrikka ajalooga sellest, kuidas ta on üritanud Eesti riigikaitset kahjustada, vähendada, pidurdada. No piisab, kui me paneme siin märksõnad sellest, kuidas on tahetud korduvalt minna üle palgaarmeele, lõpetada ajateenistus, eks ole, ära, sellest, kuidas saadeti laiali või oluliselt kärbiti sõjaväeluuretegevuse võimekust, sellest, kuidas keelduti arendamast välja ükskõik millist uut võimekust selle jõukohase riigikaitse jutuga. See kõik on Reformierakonna pärand riigikaitse teemadel.
Ja ega see pärand ei ole paremaks läinud selles olukorras, kus Euroopas on uus suur maismaa sõda. Mis oli esimene Reformierakonna otsus, kui valitsusse saadi? Anti ära kogu meie kahurvägi, anti ära kogu meie laskemoon, anti muu hulgas ära meie pioneerivarustus, anti ära meie tankitõrjerelvi. Ja siis räägitakse, nüüd räägitakse meile kui mingisugusest tohutust suurest saavutusest, et me otsime lisaraha laskemoonale. Vabandust, te olete kõigepealt kõik lagedaks teinud ja siis tulete Eesti maksumaksja juurde jutuga, et nüüd oleks kohe vaja hirmsasti raha juurde. See ei ole olnud riigikaitse tugevdamine.
Ja mõtleme, mis need uued võimekused on olnud, mida te olete valitsuses olles teinud. Ainus uus võimekus, mis on viimastel aastatel lisandunud, on rannakaitse võimekus. Kes tegi? Mitte Reformierakond, see oli EKRE, konkreetselt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes küünte ja hammastega võitles igasuguste vastuväidete vastu valitsuses olles, et rannakaitsevõimekus ära teha, ja surus küünte ja hammastega õhutõrjevõimekust, mida me ei jõudnud ära teha, aga millega me hakkasime edasi liikuma. Noh, võttis aega mitu aastat jälle mingisugust rumala jutu kuulamist, aga lõpuks on jõutud ka siis uue valitsuse või järgnevate valitsuste ajal sinnamaani, et jah, meil tõepoolest on õhutõrjet vaja. Nii et ega tegelikult mingisuguseid uusi võimekusi peale selle, mille meie käima panime, ei ole ju tulnud.
See bluff, mis käib meil siin, kuidas ei ole mõtet võrrelda, kuidas see oli, sidruneid ja apelsini või õunu ja pirne või mis iganes – ikka on küll, on küll mõtet võrrelda seda, mis meil oli, mis meil töötas 2022. aasta alguses, ja seda, mis meil nüüd on. Ma ei vaidle vastu sellele, et iseliikuvad suurtükid on paremad relvad kui järelveetavad suurtükid. Ma ei vaidle vastu sellele, et 122-millimeetrine suurtükk on vähema tulejõuga kui 155-millimeetrine. Aga fakt on see, et kvantitatiivselt on meil vähem praegu. Praeguse seisuga on Eesti vähem kaitstud omaenda relvadega ja omaenda laskemoonaga kui 22. aasta alguses.
Nii et selle jutuga, et me saame ja me teeme, andke meile veel mõned miljardid, varjate te seda, et te ei ole tegelikult teinud ja et meil tegelikult ei ole. Nii et selles mõttes ei ole meile mõtet tulla siin ilusat pilti maalima. See ei lohuta meid, et kümnendi lõpuks on meil kõva relvastus, kõva laskemoon, see ei lohuta meid, sest mis me vahepeal teeme, sellele teil vastust ei ole.
Samamoodi võiks siia ritta panna ka selle, kuidas Reformierakond kriiskas – kriiskas! –, hüsteeriliselt kriiskas, kui Mart Helme siseministrina hakkas rääkima sisekaitsereservi tegemisest. Täna Hanno Pevkur tuleb siin pulti, ütleb, oh, me tegime ära, hakkasime sisekaitsereservi tegema. No tore, parem hilja kui mitte kunagi! Aga siis kui meie seda tegema hakkasime enne sõda, siis te olite vastu sellele, siis te olite vastu sellele.
Nüüd mõne sõnaga ka kaitsetööstusest. Jälle, idee tasandil ei saa vastu vaielda, Eestil peaks olema ja peabki olema oma kaitsetööstuse võimekus, vähemalt kõige lihtsamate asjade tegemiseks, sest tegelikult me ei tohi sõltuda, noh, nende elementaarsete asjade puhul me ei tohiks sõltuda sellest, kas meile antakse, kas meile müüakse, kas me saame kätte, kuidas logistika töötab. Aga me ju näeme, kuidas Reformierakond seda asja ajab. Täpselt nagu Reformierakond on kõiki asju ajanud – see on üks suur, tohutu, mastaapne maksumaksja lüpsmise plaan, mis meile on ette pandud. See on ju see, mis siin on. Kõik teie väikesed kabajantsikud ja endised sõjaväelased jooksevad, murdu jooksevad nüüd riigikaitsetööstusesse tööle, kus nad hakkavad saama palka rohkem, kui elu sees on saadud Kaitseväe juhatajana või Riigikogu liikmena või ministrina. Küsimus on ju selles, et te tegelikult ei taha jälle midagi ära teha, vaid te jälle kandite raha. See on teie riigikaitsejutu see nii-öelda reaalsus.
Ja mis puudutab seda laskemoona juttu üldse, meil on siin Eestis teatav mingisugune kognitiivne dissonants või selline skisofreeniline seis. Ühest küljest nõutakse, et me peame juurde ostma laskemoona. Jälle! Iseenesest täiesti õige. Lihtsalt ärme kunagi unusta, et tegite meid lagedaks laskemoonast, sellepärast et meil on paanika. Teiseks, millist laskemoona ja millises koguses. Me näeme jälle seda mustrit, mida me oleme korduvalt näinud täpselt nendesamade inimeste poolt, kes on küsinud riigikaitsesse raha juurde selle jaoks, et osta maailma kõige kallimaid relvi võimalikult väikeses koguses, et saaks linnukese kirja, tegime ära, aga tegelikku kaitsevõimekust arendatakse minimaalselt.
Nüüd meile tahetakse osta maailma kõige kallimaid rakette Ameerikast. Noh, Ameerika sõjatööstus vajab ju ka raha. Siis räägitakse meile selliseid poolhüsteerilises toonis lugusid sellest, et kui me ei osta neid rakette, millega Moskvat ja Peterburi Eestist pommitada, siis ei ole mõtet isegi osta kahurväe laskemoona. No ausalt öeldes ma ei tea, milliseid lolle selle jutuga püütakse, aga mina liimile ei lähe. Ma ei arva, et Eesti maksumaksja peab subsideerima Ameerika sõjatööstuskompleksi selle arvelt, et meil endal ei ole muid olulisi asju, millega omaenda territooriumit kaitsta. Siin tahetakse jälle tõmmata Eesti maksumaksjale mütsi pähe. Ja selles mõttes see vaidlus on meil jälle üles pandud täiesti võlts mingisuguste nurkade alt ja toimub ühiskonna lollitamine.
Nii et ma ei saa mitte kuidagi nõus olla sellega, et tänane valitsus või ka eelmised Kaja Kallase valitsused on üldse midagi head teinud Eesti riigikaitse jaoks. Meile on ilusat juttu räägitud, aga sellest ei piisa.
Dimitri Klenski, publikaator Tallinn, 23. september 2024