Kaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest, millega ta esines 11. septembril 2024 Riigikogus (vastavalt stenogrammile: https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202409111400#PKP-847031).
Tänan, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head kaasmaalased! Kaitseministeeriumi vestibüülis on sein, kus asub tahvel tekstiga „Me ei unusta“. Sellele seinale on kantud hukkunud Eesti kaitseväelaste nimed. Täna 27 aastat tagasi kaotas Kurkse suurõnnetuses traagiliselt elu 14 Balti rahuvalvepataljoni staabikompanii luurerühma liiget. Kui ma tohin paluda Riigikogu liikmeid lühikeseks mälestuseks langetada pea, siis ma tänan teid. (Leinaseisak.) Tänan!
Kurkse suurõnnetus on Eesti kaitseväele suurim kaotus pärast iseseisvuse taastamist. Need mehed jätsid oma elu õppusel, valmistudes vajadusel kaitsma Eesti rahvast ja meie vabadust. Täna, 27 aastat hiljem peame tõdema, et väline oht meie kehtivale põhiseaduslikule korrale pole 1991. aastast olnud nii suur, kui ta on lähiaastatel. Venemaa aasta-aastalt kasvanud agressiivsus oma naabrite suhtes eskaleerus 2008. aastal Gruusia ning 2014. aastal Krimmi ja Ida-Ukraina ründamisega.
- aasta 24. veebruaril, Eesti riigi sünnipäeva esimestel tundidel alustas Putin täiemahulist invasiooni Kiievile, eesmärgiga hävitada Ukraina riik ja rahvas. See oli läänemaailmale võimsam äratuskell kui millenniumi vahetumisel oma esimese löögi teinud 30 tonni kaaluva maailma rahukella löök. Lääneriikide lootus Venemaast kui rahumeelsest partnerist oli kustunud. Brutaalne ja massiivne rünnak Ukraina pealinnale ja sellele järgnenud täiemahuline sõda läbi terrori, rahumeelsete inimeste, sealhulgas laste ja naiste tapmise, vägistamise ja küüditamise Venemaale avas loodetavasti lõplikult läänemaailma silmad. See sõda avas ka läänemoona ladude uksed, kust kahjuks ei vaadanud vastu hiiglaslikud varud, vaid minimaalne hädavajalik, milleni oli viinud kaitsekulude drastiline vähenemine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Aga ühiselt suudeti sõja algusnädalatel siiski Ukrainat piisavalt abistada, et suruda Kremli juhitud sõjamasin Kiievi alt taanduma, ja Ukraina jäi püsima. Olen veendunud, et püsib ka praegu ja tulevikus, ent vajab jätkuvalt suuremat toetust, kui senini oleme suutnud ühiselt Ukrainale pakkuda. Lääneriikide eskalatsioonihirmu piirangud relvaabi andmisel on ajas küll vähenenud, ent mitte kadunud. Ukraina ei saa võidelda üks käsi selja taga. Ukrainlased teavad, mida teha, ja lisaks pakuvad lääneliitlastele kriitilist teavet, kuidas sõdida agressiivse Venemaaga. Meie ühine pingutus peab olema anda neile võimalus oma vabadussõda võita.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on pannud nii meid kui teisi liitlasi ümber hindama ka meie enda kaitsevalmidust. NATO liitlastena oleme üheskoos totaalselt muutnud kollektiivkaitse põhimõtteid ning oleme passiivkaitsemudelilt läinud üle aktiivkaitsele. Ehk allianss on selgelt kinnitanud, et kaitseme end esimesest meetrist alates ja vajadusel hävitades vaenlast ka vastase territooriumil. See on ainuõige arusaam, sest rahva ja riikluse vaatest pole midagi olulisemat kui säilitada vabadus – vabadus ning vaba riik meie lastele ja lastelastele. Ja vabaduse püsimisega kaasneb ka kindlus, et siin, Eestis, on turvaline elada, pere järelkasvu saada, kinnisvara soetada, äri ajada ja nii edasi. Just selle nimel pingutabki nii Kaitseministeerium kui ka kogu valitsus igapäevaselt, et anda kindlustunnet meie enda inimestele ja meie sõpradele, et luua turvatunnet ja stabiilsust.
Head kuulajad! Eesti riigikaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse, mida toetab tugev kaitsetahe. Või nagu varasemalt olen defineerinud, riigikaitse baseerub kolmel sambal: esiteks, kaitsetahe, teiseks, kaitsevõime, ja kolmandaks, kaitsekoostöö.
Lubage mul järgnevalt neist kolmest sambast lähtudes anda teile ülevaade Eesti riigikaitse arengust riikliku strateegia „Eesti 2035“ valguses. Kõigepealt kaitsetahe. Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Eesti ühiskonna toetus relvastatud vastupanule on viimastel aastatel olnud püsivalt üle 80% ning sõltuvalt oma rollist riigikaitses on kaitsetegevuses valmis osalema ligi kaks kolmandikku elanikkonnast. Sellest tulenevalt on ka loogiline, et viimase kahe aastaga on Kaitseliitu astunud rohkem kui 6000 inimest ning meie vabatahtliku kaitse katusorganisatsioon koos noorte ning naiskodukaitsjatega on kasvanud enam kui 30 000-liikmeliseks. Väga kõrgel püsib ka eestlaste toetus liitlaste kohalolule. Nimelt toetab umbes 80% elanikkonnast partnerite siin viibimist.
Äärmiselt oluline kaitsetahte mõõdupuu on inimeste valmisolek riigikaitse rahastamise täiendavaks finantseerimiseks. Viimase küsitluse järgi toetas kaitsekulude tõstmist või säilitamist 72% eestimaalastest. Nendest numbritest tulenevalt on ka loogiline inimeste üldine toetus riigikaitse arendamisele, millega on viimastel aastatel väga rahul või pigem rahul ligi 70% eestimaalastest. Aga kaitsetahe pole midagi, mis püsib iseenesest. Nagu rahu tagamisega peab ka kaitsetahtega pidevalt tegelema. Tahan siinkohal tänada ka parlamenti, kes toetas riigikaitse õpetuse võimaldamist kõigile õpilastele ehk koolide selle pakkumise kohustuslikuks muutmist eelmise aasta 1. septembrist. Nii läbis eelmisel aastal riigikaitse õpetuse 6200 noort üle Eesti.
Kaitsetahte teine pool on aga tööandjate suhtumine riigikaitsesse ja eriti läbi reservväelaste toetamise. Viimane küsitlus näitas, et 66% tööandjatest on valmis tasustama reservväelaste osalemist õppekogunemistel ja see number on kenasti kasvutrendis. Hea meel on näha, et üha enam ettevõtjaid liitub ka erikampaaniatega, mis on suunatud just reservväelaste toetamisele. Suur tänu igaühele neist!
Rääkides veel numbritest, ministeerium koos kaitseväega mõõdab eraldi ka reservväelaste ja kaitseliitlaste hinnanguid õppustel osalemiseks. Nii näiteks vastas 88% õppusel Kevadtorm osalenud vastanutest, et on valmis osalema relvastatud kaitsetegevuses, ning 84% õppusel osalenud vastanutest leiab, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on võimalik Eestit kaitsta. Mööngem: need numbrid on päris head. Ent teame, et meil ei ole luksust loorberitel puhata. Sest nagu ütlesin, kaitsetahte püsimisega tuleb järjepidevalt tegeleda. Ja tegeliku kriisi korral ei pruugi valmisolek olla sama mis rahuajal. Meie ülesanne on tagada, et hetkel, kui Eestit peaks päriselt olema vajadus relv käes kaitsta, oleksid need numbrid suuremad, mitte väiksemad.
Me peame alati meeles pidama, et Eesti inimesed soovivad kaitsta oma riiki, kui neil on siin hea elada, kui rahvas teab, et riik toetab kogukondlikke püüdlusi ning seab alati Eesti inimeste ühised huvid esikohale.
Nüüd aga kaitsevõime juurde. Juba enne täiemahulise sõja algust Ukrainas oli valitsusel tarkust teha otsus alustada nii Ukraina toetamist kui ka Eesti kaitsevõime kiireloomulist tõstmist. 2022. ja 2023. aastal tehtud erakorralised rahasüstid riigikaitsesse on tänaseks meie kaitseeelarve pea kahekordistanud, kasvades 776 miljonilt 1,34 miljardini. Protsentides sisemajanduse kogurikkusest oleme jõudnud lausa 3,4%-ni, mis värskeimate hinnangute kohaselt asetab Eesti NATO liitlaste seas Poola järel ja USA ees lausa teisele kohale.
Kas see aga tähendab, et võime siinkohal tõmmata pidurit? Ei, kaugeltki mitte. Just neil päevil arutame lisaraha suunamist järgnevatel aastatel kriitiliste laskemoonavarude täiendamiseks, millega suudaksime võimalikku vastast mõjutada vastase sügavuses, et vältida suuremat kahju just siin, kodumaal.
Meenutan siinkohal, et kahe viimase aastaga on Eesti juba soetanud laskemoona rohkem kui varasema 30 aastaga kokku. Retooriliselt võiks ju väita, et kui oleksime varasema 30 aastaga panustanud isegi 10% igal aastal rohkem laskemoona, ei oleks me praegu lühiajaliselt nii raskete valikute ees, kust leida riigikaitseks lisaraha. Ent tagantjärele targutamine meid edasi ei vii. Ja tõsi, see on vaid tahavaatepeegel ning faktitõdemus, et nii on.
Viimasele kahele aastale ja tulevikule ette vaatav pilk fikseerib aga fakti, et oleme aastatel 2022–2024 soetanud enam kui 750 miljoni euro eest laskemoona ning sõlminud juba lepinguid tulevasteks aastateks ligi miljardi eest. Ehk kokku oleme panustanud laskemoona ligi 1,7 miljardit. Arvestades hetkel käimasolevaid riigi eelarvestrateegia arutelusid ja veel riigikaitses tegemata moonaostu otsuseid, julgen väita, et aastatel 2022–2028 on Eesti laskemoonaostude kogusumma suurusjärgus 3 miljardit eurot. Kordan üle: 3 miljardit eurot. See on muuseas enam kui aastatel 2017–2021 ehk viie aasta jooksul kogu riigikaitserahastus kokku.
Lisaks laskemoonale oleme märkimisväärselt kasvatamas oma sõjalise varustuse musklit, soetame juurde nii K9 kui ka Caesari haubitsad, suurtükid ning mitmikraketiheitjad HIMARS. Juba on Eestis olemas meie tuleulatust sadadesse kilomeetritesse suurendavad laevatõrjeraketid Blue Spear 5G, aga ka meremiinid. Siia on saabumas õhutõrjesüsteemid IRIS-T ja Mistral. Kaitseväe kätte on juba jõudnud õhutõrjesüsteemid PIORUN. Ostetud on uued õhutõrjeradarid ja väljavahetamisel on kaldaradarid. Oleme soomustamas teist jalaväebrigaadi, ehitamas nii laskemoonaladusid kui ka muud taristut, arendamas harjutusalasid, parandamas liitlaste vastuvõtutingimusi ja nii edasi.
Seda arengut on kandnud üks läbiv põhimõte: me peame igast maksumaksja eurost sama tagasi maksimaalselt kaitsevõimet. Kui püüda piltlikult 100 eurot jagada riigikaitse tugevdamiseks laiali, siis näeme, et circa 54 eurot 100-st läheb otseselt investeeringuteks läbi erinevate hangete, taristu arendamiseks investeerime 6 eurot, palkadeks ja toetusteks reservväelastele maksame 23 eurot, luurele ja eelhoiatusele panustame 5 eurot ning muudeks tegevuskuludeks jääb 12 eurot. Ehk kokkuvõtvalt: maksumaksja teab, et iga panustatud euro kasvatab otsest kaitsevõimet liitlastega võrreldes enim just siin Eestis.
Aga kogu sellel investeeringul puuduks ju mõte, kui meil puuduksid inimesed. Ja need inimesed, kes Eestit ka reaalselt kaitseksid. Seetõttu oleme suurendanud ajateenijate hulka ja kasvatanud meie sõjaaja struktuuri ligi 44 000 võitlejani, suurendades sealhulgas meie üle-eestilist turvavaipa ehk maakaitset läbi sissisõdalaste 20 000 võitlejani.
Me pöörame väga suurt tähelepanu ka väljaõppe mahule ning kvaliteedile. Nii osales 2023. aastal erinevatel õppustel ligi 30 000 reservväelast ja kaitseliitlast. Ainuüksi tänavusel Kevadtormil osalejate arv koos liitlastega küündis pea 14 000-ni. Kõik need sammud kaitsevõime arendamisel annavad mulle täieliku kindluse väita, et Eesti pole kunagi varem olnud paremini kaitstud kui praegu. Aga nagu kaitsetahte juures ütlen ka kaitsevõimest rääkides, et meil pole luksust loorberitel puhata ning me peame jätkama kaitsevõime arendamist kiirendatud tempos. Sest sõltumata sellest, millal lõpeb sõda Ukrainas, on Venemaal igal ajahetkel olemas piisav võimekus, et testida nii meie kui ka liitlaste valmisolekut ennast ja kogu allianssi kaitsta.
Ja liitlastel ehk kaitsekoostööl soovingi järgnevalt peatuda. Nagu ettekande alguses märkisin, toetab circa 80% eestlastest liitlaste kohalolu siin. Oleme selle nimel pingutanud ja jätkame sihikindlalt selle nimel tööd, et lähtuda juba president Meri öeldust „Ei iial enam üksi“.
Oleme järjekindlalt panustanud liitlassuhete tugevdamisse ning kollektiivkaitse paremasse toimimisse. Võib öelda, et suurema läbimurde saavutasime 2022. aasta NATO Madridi tippkohtumisel, kui liitlased leppisid üheskoos kokku aktiivkaitse rakendamise põhimõttes, mis tähendas, et tagasivallutamise arusaamalt liiguti kaitse-esimesest-meetrist-põhimõttele. Loogilise jätkuna kinnitati eelmise aasta Vilniuse tippkohtumisel uued regionaalsed kaitseplaanid ning viimase Washingtoni tippkohtumise ajaks said valmis uued NATO väevõime eesmärgid kõikidele liitlastele, et uued põhimõtted ka reaalsete sõjaliste võimetega sisustatud saaks.
Kahepoolselt oleme sõlminud Eestis alaliselt paikneva NATO lahinggrupi juhtriigi Ühendkuningriigiga kümneaastase kaitsekoostööleppe. Ameerika Ühendriikidega leppisime kokku julgeolekukoostööplaani aastateks 2024–2028 ja selle keskmes on Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolek Eestis, panus Eesti diviisi arendamisse, küberkaitsealane koostöö ja Balti riikide võimearenduste ühishanked. Ühendriikidega koostöö positiivne näide on USA Balti julgeolekuinitsiatiiv, mis sel aastal lisab Eesti kaitseeelarvele ligi 70 miljonit. Samuti on meie kaitseväe arengut silmas pidades ülioluline Eesti diviisistaabi osalemine Warfighteri programmis. Lisaks Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi võitlejatele on Eestis Prantsuse relvajõud, igapäevaselt suurusjärgus 2000 liitlast NATO kolmest tuumariigist. See ongi reaalne heidutus: kolme tuumajõudu omava riigi võitlejad õlg õla kõrval koos Eesti meeste ja naistega.
Samuti ärgem unustagem, et sellest aastast on kõik meie sõbralikud naabrid NATO ühises peres. Rootsi ja Soome liitumine on märkimisväärselt tugevdanud NATO-t tervikuna, eriti aga Läänemere piirkonda. Liitlassuhete valguses on kindlasti oluline välja tuua ka Eesti ja Ukraina kaitsekoostöölepe, millega oleme valmis Ukrainat sõjaliselt toetama vähemalt 0,25%-ga sisemajanduse kogutoodangust. Oluline on siinjuures, et järgnevatel aastatel oleme võtnud eesmärgiks toetada Ukrainat just Eesti kaitsetööstuse toodanguga. Ja see annab Eesti kaitsetööstusele võimaluse kasvada, luues töökohti ja jättes maksumaksja riigikaitsesse panustatud maksud üha enam Eesti majandusse.
Austatud Riigikogu! Eesti rahvas tegi 33 aastat tagasi selge valiku. Tegi valiku olemaks osa Põhjalast, olemaks osa lääne kultuuri- ja julgeolekuruumist. Tänaseks on Narva jõgi selgeks veelaheks demokraatliku õigusriigi ja diktatuurse terroririigi vahel. Lähiaastatel otsustatakse Euroopa julgeolekuarhitektuur järgnevateks aastakümneteks.
„Kuniks Ukraina pole vaba, pole maailm turvaline.“ Nii ütles Lloyd Austin eelmisel reedel Ramsteinis Ukraina kontaktgrupi kohtumisel. Kirjutan sellele avaldusele kahe käega alla ja usun, et igaüks, kel on roll Ukraina abistamisel, peaks just praegu tegema lisapingutuse, et sõja kulg pöördumatult Ukraina võidule pöörata. Sest Ukraina võit on meie võit.
Ja meie pikaajaline eesmärk on tagada kindlustunne igale eestimaalasele, et Eesti on tugevate liitlassuhetega turvaline riik, kus meie vabadus ja rahvas püsib läbi aegade. Tänan!
Dimitri Klenski