Pakutav arvamus “Ukraina küsimuses Londoni ja Pariisi teljele joondumine on Eestile kahjulik ja ohtlik” on pikk ja seetõttu annab lootust, et selle kindlasti loevad (vaatavad/kuulavad) lõpuni eeskätt need, kes suhtuvad Eestisse tõsiselt ja vastutusrikkalt. Sest nendele pakutakse tõsine tänase Eesti välispoliitika analüüs, milles on veenvalt näidatud, kui saatuslikuks see poliitika võib osutada Eesti rahva jaoks.
Selle materjali autor on tuntud opositsiooniline poliitik, väljapaistev konservatiivsete väärtuste kaitsja, riigikogulane Varro Vooglaid.
Teksti aluseks sai tema esinemine 25. Aprillil 2025 oma koduleheküljel (varrovooglaid.ee). Sellega saab audio/visuaalselt tutvuda täies mahus – viide: https://www.youtube.com/watch?v=pdyx3pJAx0Y).
Autor toob ära ka lühida ülevaate oma esinemise sisust:
„Asjaolu, et Lääne tuumikriikide välisministrite kohtumine Londonis ebaõnnestus, on järjekordseks kinnituseks tõdemusele, et Ukraina küsimuses Londoni ja Pariisi teljele joondumine on Eestile mitte ainult kahjulik, vaid ka ohtlik. Olukorras, kus Eestit nähakse Venemaa suunal esiprovokaatorina, oleks hädavajalik nõidusunest üles ärgata ning loobuda Ukraina sõja pikendamise-eskaleerimise püüdlustest. Ei piisa paraadsel marsisammul laulmisest «Eestimaa, su mehemeel, pole mitte surnud veel». Mehemeelt ja kainet tarkust tuleb ilmutada ka reaalsetes tegudes, sest kaalul on veel enam kui Eesti Vabariigi saatus. Kaalul on meie, eestlaste saatus”.
Selle materjali publikaator pakub lugejale nii, täismahulise, kui ka lühendatud sünkroontõlke variandid. Esimeses uuritakse USA, Euroopa ja Eesti päevapoliitikat seoses sõjaga Ukrainas, teises jutt tuleb ainult Eesti välispoliitikast ja selle hinnangutest välismaal.
NB! Täiemahulise teksti sisukord vastavalt salvestuse ajale:
00:00 Lääne tuumikriikide välisministrite kohtumine Londonis ebaõnnestus
07:25 Ilma USA-ta suudab Euroopa võtta vaid militaarseid poose
11:11 Rahu saavutamine Ukrainas ei olegi Eesti huvides?
13:12 Tants külmutatud Vene varade ümber
14:34 Esiprovokaator Eesti
17:36 «Ei» tähendab «ei»
20:24 Kas (meie eest) otsustavad «liitlased» või otsustame ise?
23:52 Vana Kallas annab nõu: Euroopa võitku oma sõda ilma USA-ta
25:33 Veel ei ole hilja meeskonda vahetada
Lühendatud variandi tekst on ära toodud eraldi failis (lisatud antud postitusele) ja algab audio/video salvestuses ajaliselt 11:11.
Publikaator ja masina tõlke vene keelde toimetaja (Dimitri Klenski) palub vabandust võimalike tehniliste vigade eest, mida võib seletada algmterjali salvestuse kvaliteediga ja publikaatori mittetäiusliku eesti keele valdamisega.
Ukraina küsimuses Londoni ja Pariisi teljele joondumine on Eestile kahjulik ja ohtlik
Head kuulajad ja vaatajad!
Viimase nädala olulisemad julgeoleku ja välispoliitika sündmused seonduvad Eesti suhtes kahtlemata Ukraina rahuprotsessi ümber toimuvaga. Kolmapäeval nägime, kuidas suure meediaga välja kuulutatud nõnda nimetatud võtmeriikide välisministrite kohtumine läks sisuliselt lõhki juba enne, kui see jõudis alatagi. USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina välispoliitilised juhid pidid kogunema Londonisse arutama võimalusi Ukraina konfliktirahu saavutamiseks. Ent kui USA välisminister Marco Rubio oma osalemise ootamatult tühistas, lükati teiste ministrite kohtumine edasi… See viidi madalamal, ekspertide tasemel, ning Ühendriike esindas vaid Valge Maja Ukraina erisaadik Keith Kellogg.
USA pingutused
Rubio käitumise ühe põhjusena võib näha pettumust oma Euroopa partnerites. Nimelt nimetati massimeedias koordineeritult kuulujutte, mille kohaselt USA on valmis Ukraina maha müüma ja tegema Venemaale lubamatuid järeleandmisi. Sisuliselt kujutati Washingtoni Moskva huveesindajana ja mr. Trampi rahuplaani lekitates, manipuleeriti ka erineva libainformatsiooniga… President Zelensky kinnitas, et mingisuguseid mööndumusi ta ei kavatse ja nõudis viivitamatult ja tingimusteta vaherahu kehtestamist. Soome president Alexsander Stubb’i sõnul ei saa Soome olla nõus Ukraina enesemääramise õiguse piiramisega, nii, et talt võetakse võimalus üldse kunagi NATO liikmeks saada. Ehk taas tüüpiline europuder Kiievi kastmes.
Rubio näitas, et USA on toetanud Ukrainat kolm aastat, kuid nüüd võib olla jõuda punkti, kus ta peab keskenduma mujale.
Trump kirjutas, et just niisugused üles õhutavad avaldused, mida esitab Zelenski, teevad selle sõja lõpu lähendamise raskeks… Aina enam väljendatakse muret, et Ukrainas on võim monopoliseeritud… autoritaarselt otsustades, tehakse jämedait vigu, toimub kaugenemine demokraatiast… Samas vallandatakse või tagandatakse neid, kes avaldab liiga suurt iseseisvust, naudivad rahva toetust või kellel on otseside Läänega. Just sellest kirjutab väljaanne The Economist.
Trumbi tõdemuses on ka sünge tõetera… USA ei taha Kiievi julgeoleku garantii küsimust isegi enam arutada… Võtta endale kohustusi sõda kaotava Ukraina suhtes, ei teeni aga praegu USA huve. Washington ei saa endale lubada ülekoormamist olukorras, kus lahendamist vajab Lähis-Ida kompleksprobleem ja valmistutakse, kui mitte otseseks sõjalisvastasseisuks, siis tõsisemaks närvidemänguks Pekingiga. Ehk, panustamine pikemaajalisesse sõtta Venemaaga oleks USA jaoks selgelt kahjulik investeering.
Euroopa saamatus
Kui USA lahkub läbirääkimiste rajalt (Rubio ja Vance’i retoorika põhjal otsustades, neil on juba üks jalg väljas), siis tekib teatud vakuum, mis vajab täitumist. Ja seda ruumi püüavad praegu täita eurooplased. Ehk, kui ideaalis võiks Prantsusmaa olla saalomlike tunnustusega sõjapealik, Suurbritannia – vilunud strateeg ja Saksamaa – jõuline mootor, siis tegelikuses see ei tööta. Ja mittetingimata sellepärast, et nad ei tahaks, et sellepärast nad ei saa, ehk ei suuda. Esiteks majanduslikult ja sõjalikult ja seejärel – moraalselt… Pariisi ja Londoni positsioonid rajanevad nende koloniaalülbuse jäänustel. Saksamaa tulevasel kantsleri Merz’i kõned riigi sõjalisejõu taastamisest mõjuvad aga hirmutavalt pigem Kesk- ja Lääne euroopalastele, kui Venemaale. Macron ja Starmer on oma koduriikides kõike muud kui populaarsed, varemgi madalalt hinnatud Merz’i reitingud on korralikult kukunud juba enne tema kantsleri ameti asumist.
Reaalsus on see, et Euroopa majandused mitte ei kiratse, vaid vaakuvad hinge. USA, kui ise hakanud lapsevanem, vaatab aga Euroopa Liitu tuntuva tülpimisega. Ühes oma hiljutises intevjuus märkis Malta endine välisminister Evarist Bartolo, et Washingtoni võimuringkonnad põlgavad eurooplasi ja Euroopa institutsioone kogu hingest… Eurooplased on ameeriklaste silmis ülespuhutud punnitajad, tühja poose võetavad teesklejad, maneeritsejatest päevavargad.
Reaalsus on paraku see, et ilma USA’ta puuduvad Euroopal vähegi tõsiselt võetavad hoovad Venemaa positsiooni pehmendamiseks. Rääkimata katsetest tingimisi dikteerida minna läbirääkimistele jõupositsioonilt. See on heal juhul meeleheidet peidetav retoorika, kuid meenutab üha enam keskmiselt rasket päeva vaimuhaiglas. Nii mängude toas, kui ka isoleeritud üksik palatistest elustavad taas Napoleon, Bismarck ja Churchill. Näib, et see hullustab Euroopat regulaarselt korduvate lainetega.
Arvestades gaasi hinda, mobiliseerimismajandust, illusioonide kokkuvarisemist ja käsi käes kasvava inflatsiooniga riikides sisest rahuloluolematust, võib Euroopa oma mängu kaotanud juba enne selle algust.
On raske veenda taluniku laia laane taga elava peletise ohtlikuses, kui hundid tal samal ajal päise päeva ajal laudas vasikaid murravad. Erinevate meediakanalite poolt levitatav USA ettepanek olukorra lahendamiseks viitab stsenaariumile, kus praegu Venemaa kontrolli all olevad territooriumid jäävadki Moskva kontrolli alla. Mitmes mõttes on see möödapääsmatus, sest Venemaa Riigiduuma kinnitas heaks juba kolm aastat tagasi lepingud nelja Ukraina oblastiga. See tähendab Luganski, Donetski, Hersoni ja Zaporižžja ühendamiseks Venemaaga. Samuti on USA välja pakunud punktide hulgas keeldumise arutada Ukraina NATO-liikmelisust.
Eeltoodu tähendab aga, et Kiievi tänane positsioon on kardinaalselt teistsugune, kui fikseeriti täiemahulise sõja algust ja oluliselt viletsam, kui kolm aastat tagasi Istanbuli kokkulepe projektis. Mis omakorda peaks panema mõtlema, kui hull võib olla olukord siis, kui Kiiev on aasta või kahe pärast lõpuks läbirääkimisteks küps.
Eesti valikud
Mis puutub Eestisse ja võimalik, ka laiemalt Ida-Euroopasse, siis meie eliidi jaoks on suisa eksistensiaalse tähtsusega, et Trump ei saavutaks oma eesmärki – sõlmida Ukrainas rahu. Meie poliitikud , tippametnikud ja nende kuuluvate „toiduahelatesse“ koondunud teadurid-eksperdid kinnitavad üksmeelselt, et nii kaua kuni Ukrainas kestab sõda, saame meie siin enam-vähem talutavalt eksisteerida ja makse maksta. Niipea aga, kui see rahu suudetakse USA poolt kehtestada, läbi suruda, oleme meie Moskva menüüs järgmised.
Nüüd on palju lugenud ja deduktsiooni võimelistel, tegelikult lihtsalt tublide tuulemaksustajate professorite seas levimas uus narratiiv, et USA meile kindlasti appi ei tule. Rahuldumata unistusegaVenemaa tükkideks kiskumist, hellitatakse nüüd koguni mõtet, et maailm oleks oluliselt parem paik, kui ka USA’s käiks praegu kodusõda. Õhk saaks puhtamaks, sotid selgeks ja eurooplastele jääks neile virtuaalne roosa heaolu mull.
Kunings kaugel aset leidvad surmad ja tragöödiad suudavad meie võltsreaalsust usutavana säilitada, on kõik inimohvrid, eeskätt võõrad asja eest. Nende eest tasub maksta, võib loovutada teatud protsendi omasisemajanduse kogutoodangust. Seda pole peetud kohaseks avalikult välja öelda, aga ma võin siseinfole tuginedes kinnitada, et just ülal toodud tõdemusest, on lähtunud kogu Eesti nõnda nimetatud välispoliitika seonduvat Ukraina sõjaga. Baashojak on väga lihtne, et mitte öelda, robustne. Mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda parem meile. Igasugule rahu püüdlusele töötakse selles vaimus otseselt vastu. Ukrainast räägitakse valelikult, kui sõbrast. Tegelikult nähtakse temas lihtsat vahendit oma huvide teostamiseks.
Jah, ebainimlik ja karjuvalt alatu, aga just seesugune on meie riigi isade ja moraalitsevate eetikute tegelik pale. Aga muidugi on mängus alati ka raha. Mida rohkem, seda parem. Välisminister Tsahkna, näiteks, hoiatas, et kui Ungari peaminister Viktor Orban peaks blokeerima Euroopa Liidu sanktsioonide pikendamist, ohustab see võimalust hoida kinni külmutatud Vene keskpanga rahasid ja see võib Euroopa Liidu ja G7-riikidele kaasa tuua miljardeid eurosid lisakohustusi.
Mida Tsahkna silmas pidas? Aga ikka seda, kui Moskva varad vabastatakse, kaob tagatis laenule, mille Euroopa Liit ja G-7 riigid on Ukrainale andnud. Tegemist on 50 miljardi euro suuruse paketiga, mille katteks kasutatakse külmutatud Vene keskpanga varadelt teenitud intressi tulu. Juriidilises mõtes äärmiselt küsitav skeem. Ometi just sellist libedat teed on raharada astudes minna. Tuletan seejuures kuulajatele meelde, et suurem osa kõnealustest varadest, kokku ligikaudu 260 miljardit eurot asub Belgia finantsvahendaja Euroclear kontodel. Eesti on varade konfiskeerimise ja Ukrainale suunamise eeskõneleja. Paljude Euroopa Liidu ja G-7 riigid on sellele jätkuvalt vastu, kartes rahvusvahelise õiguse rikkumist ja usalduse kaotuse euro vastu. Tasub märkida, et ehkki Belgia ise on üks kindlamaid plaani vastaseid, ei ole temagi Tsahkna sepiste eest lõpuni kaitstud.
Samal ajal, kui nii nimetatud tahteliste koalitsiooni moodustava püüdev Euroopa püüab vaikselt mitut pidi Trumpi rahualgatust õõnestada, Eesti mitte lihtsalt ei jätka Venemaa provotseerimist, vaid on tõusnud lausa esiprovokaatoriks. Seejuures on Eesti süvenevalt enesehävituslik käitumine tekitamas maailmas aina suuremat hämmastust.
Toon siinkohal ühe kõneka näite. Nimelt on teiste hulgas oma kriitilse seisukoha avaldanud USA kaitseministeeriumis mitmetel kõrgetel ametikohtadel töötanud ning suure rahvusvahelise kaitse- ja tehnoloogia ettevõte Finmeccanica North America endine president, aga ka USA juudi rahvusliku julgeoleku küsimuste Instituuti juhtinud Stephen Bryen. Ta nendib hämmastusega, et Eesti on pidanud juba aastaid Venemaa vastu kultuurisõda, olles samal ajal oma julgeoleku osas täielikult NATO’st sõltuv. Eesti kaitsevägi on tilluke ja ehkki reservvägi on suurem, puudub reservi toetav varustus. Seega on tegemist suures osas paberväega. Võiks ju arvata, et Eesti ei tahaks endale hädasid tekitada, kuid näib olevat vastupidi. Ja see tuleb suurest Eesti veendumusest, et NATO on toetamas ja Venemaa NATO riike rünnata ei söanda. Provokatsioonid ei ole eestlastele midagi uut, kirjutab Bryen ja nendib, et venelaste vihkamine läheb siinmail juba äärmustesse. Teisel pool Atlandist pole jäänud märkamata, et seadusandluse väänamisega rünnatakse Eestis tegutsevat Vene Õigeusu kirikut, üritades blokeerida selle igasuguseid suhteid Moskva Patriarhaadiga. Samuti Eesti on andnud mõista, et teeb kõik endast oleneva oma venekeelse elanikkonna ja Venemaa enda alandamiseks. Bryen’i hinnangul on Eestit tegevus paralleelne ja võib olla ka inspireeritutd Ukrainast, kus on tehtud sama asja.
Euroopa sõjapistrike seas on Eesti püsivalt esirinnas. Endine peaminister Kaja Kallas on nüüd koguni Euroopa Liidu välisasjade ja julgeoleku poliitika kõrge esindaja. Kuuest riigist, mis on lubanud oma vägesid Ukrainasse saata, juhib Eesti seejuures edetabelit, olgugi et reaalselt pole tal midagi märkimisväärset saata. Bryen’i hoiatuse kohaselt seisneb provokatsioonide ohtlikus ennekõige selles, et nad võivad põhjustada reaalseid sõdu. Mõnel pool Euroopas, näiteks Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Saksamaal ja ka Eestis praegu ametlikes kanalites ülesköetav hüsteeria peegeldab tohutut ärevust, et Ukraina ei ela Venemaa pealertungi üle.
Selle asemel, et aidata USA Presidendil leida konfliktile rahumeelne lahendus, on eelkõige prantslased ja britid andnud ennast parima, et President Trumbi jõupingutusi õõnestada. Kuigi sellest võib seletada katsega päästa Euroopa surevaid majandusi, see tähendab püüdega asendada tsiviilotstarbeline tootmine militaartootmisega, ei ole see rohi Euroopa majanduse ja tööstuse päästmiseks. Samal ajal võivad väikesed riigid, nagu Eesti, Euroopas tekitada suuri probleeme ja põhjustada konflikti eskaleerumise, toonitab Bryen.
Siin on väga tõsine mõttekoht, sest paraku juhtub ju sageli tõesti nii, et üks asi viib teiseni, eriti kui nii ongi planeeritud. CIA (USA luureagentuur – Wikipeedia) endine direktor William J.Burns avaldas 2024. aasta algul välissuhete nõukogu ametlikus väljaandes Foreign Affairs Magazine artikli, milles nimetas USA peamistena konkuretidena Hiinat ja Venemaad. Burns kasutas oma artiklit ka selleks, et kutsuda Washingtoni üles jätkama Ukraina relvastamist. Sõjas Venemaga. Ta nimetas USA militaartarneid Ukrainasse suhteliselt tagasihoidlikuks investeeringuks, mis annab suurt geopoliitilist tulu Ameerika Ühendriikidele ja märkimisväärset kasumit Ameerika tööstusele…
- aastal Rumeenias, Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel lubas President Bush, et Ukraina ja Gruusia ühinevad mõlemad USA juhitud militaarblokiga. See deklaratsioon ärritas mitmeid NATO liikmeid, sealhulgas Saksamaad ja Prantsusmaad, kes muretsesid, et antud lubadus kutsub esile konflikti Venemaaga. Teenideds toona USA suursaadikuna Venemaal, reageeris ka Burns ise sellele tüli küsimusele. Nimelt kirjutas ta 2008. aastal salajase välisministeeriumi memo pealkirjaga „Niet means niet Russies’s NATO enlargement red lines“, ehk – „Ei tähendab ei: Venemaa punased jooned NATO laienemisel“. Sellest memost teame üksnes tänu WikiLeaks’ile.
Oma mõtted väljendas Burns toona järgnevalt – tsiteerin: „Ukraina ja Gruusia NATO püüdlused mitte üksnes ei puuduta Venemaa tundliku kohta, vaid tekitavad tõsist muret tagajärgede kogu piirkonna stabiilsusele. Venemaa ei taju mitte ainult ümberpiiramist ja püüdlusi õõnestada tema mõju selles piirkonnas, vaid kardab ka ettearvamatuid ja kontollimatuid tagajärgi, mis võiksid tõsiselt mõjutada Venemaa julgeoleku huvisid. Eksperdid ütlevad meile, et Venemaa on eriliselt ärevil, et tugevad vastuolud NATO liikmelisuse küsimuses võivad viia Ukrainas, kus suur osa etniliste venelaste kogukonnast on NATO liikmelisuse vastu, suure lõheni, mis võib omakorda tuua kaasa vägivalla või halvimal juhul koguni kodusõja. Sellel juhul peaks Venemaa otsustama, kas sekkuda Ukrainasse või mitte. See on otsus , millega Venemaa ei taha silmitsi seista“. Tsitaadi lõpp.
Nagu me nüüd näeme, on praktiliselt kõik, mille osas Burns 2008. aastal hoiatas seoses võimaliku sõja puhkemisega Ukrainas, on tänaseks täide viidud. Kasutades Ukrainat provokatiivse söödana suutis USA Venemaa sõtta tõmmata. (Allakriipsutatud publikaatori poolt).
Peaminister Kristen Michali sõnul plaanib Eesti rahuleppe sõlmimise korral oma väed Ukrainasse saata. Teha seda vaatamata Venemaa poolt selgelt väljendatud seisukohale, et NATO riikide vägesid Ukraina territooriumil ei tolereerita. Teha seda ka puhul, kui USA peaks oma kahalolekut Euroopas vähendama. Tsiteerin Michalit: „Ma olen seda ka varem öelnud, et kui meil liitlased sinna lähevad, siis Eesti ei jää maha“.
Ikka ja jälle meeldib peaministrile rõhutada, et ukrainlased võitlevad mitte ainult endi, vaid ka eestlaste eest. Taas ja taas kasutatakse otseselt või kaudselt sõnumit, nagu oleksime meiegi sõjas. Selgub aga, et Eesti ambitsioonid on oluliselt suuremad, kui pelk kohalolu kusagil Lääne-Ukraina tagaoblastis. Nimelt mõned päevad tagasi kogunenud riigikaitsenõukogu arutas muuhulgas koguni seda, milliseid garantiisid suudab Eesti ukrainlastele pakkuda. Jah, kuulsite õigesti, jutt käib garantiide pakkumisest Eesti poolt Ukrainale. Mõistagi talitatakse siingi mitte lähtuvalt oma huvidest ja võimalustest, vaid vastavalt liitlaste poolsetele ettekirjutustele.
Tsiteerin President Karis’t: „Hetkel on see valmisolek olemas, aga selgelt plaani veel ei ole. See eeldab väga palju ka seda, kuidas Prantsusmaa ja Inglismaa poolt alustatud koalitsioon oma ettepanekud loob. Me teame, et tänase seisuga rahu veel kuskil Ukrainas ei paista. Ehk teisisõnu tuleb meil kõigil sinna panustada nii sõjaliselt, kui ka muul viisil, et see rahu sellisel kujul nagu seda näeb ette Ukraina ka tuleks ja paraku rahu käib praegu ikkagi läbi lahinguvälja. Meie valmisolek peaks olema Ukraina, kui ka tõsta enda kaitsevõimet. Et kellegil ei oleks soovi meid testima või katsetama tulla“.
Ehk taas kordub münchhausenlik motiiv tõsta ühe korraga patsipidu laugast välja mitte ainult iseennast, vaid ka hobune. Kuigi Eesti kaitsevõime viimine ülehomsesse päeva tähendaks lati seadmist liiga madalale, pakume veenvaid garantiisid ka Ukrainale. Raha ei ole muidugi probleem. Samas peaks olema kõigile mõtlevatele inimestele selge, et mõlemad eesmärgid eraldigi käivad meile üle jõu, rääkimata nende poole pürgimisest üheaegselt. Seejuures loobumata ka sadade miljonite uputamisest Rail Baltic’usse ja niinimetatud rohepöördesse. Elatakse justkui mingis lõputult painutatavaks paralleeluniversumis, kus ei pea laskma end faktiliselt häirida.
Teine moment, millest michalid ja karised aru ei saa, on elementaarne põhimõte, et enne liitlastega Sarmaatia stepidesse marssimist tuleks Eestil esimese asjana endale tagada koht nõupidamiste ja planeerimisalane taga. Esialgne jahmatus, et meid ei kutsutud, ei Pariisi, ei Londonisse, ja siis taas ja taas päädis harjumuspärase sulasliku letargia, ehk niisuguse asjade seisu leppimisega. Ometi peaks tuletis olema lihtne, lapselegi selge. Mittekaasamine võrdub mitteosalemisega. Ehk, kui meid ei kaasata otsustamisse, siis ärgu loodetagi meie osalemisele langetatud otsuste elluviimises. Ja kes ülepea on need liitlased, kelle sabas järjekordsesse eluohtliku avantüüri ronitakse? USA on selgelt andnud mõista, et tema oma sõdureid Ukrainasse ei saada.
Siinkohal peab siiski tunnistama, et varalahkunud Eesti krooni, hingevaakuva Reformierakonna ja poliitilise enesetappe viljeleva Euroopa kõrge välisesindaja isaks kutsutav Siim Kallas, meie valitsuse leplikust ei jaga. Olukord, kus asju ajavad ja meie eest otsustavad Ühendkuningriik, USA, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina ei minevat mitte. Konkreetsemalt, mingiks otsuseks puudub sellisel koosviibimisel legitiimsuse mandaat.
Paraku saab siiski ilmsiks, et olulistes punktides „vana Kallas“ oma järeltulijate peavoolust ei lahkne, ehk, nagu puu, nõnda vili. Kallase arvates ongi parem, kui Ameerika ka lahkuks Euroopast. Tsiteerin teda: „…sest siis me teame, et me peame ise hakkama saama ja me ei loobu Euroopa sõja võitmisest“. Hullus, sula selge hullus. Ei muud.
Eesti poliitilise eliidi lühinägelikust ja absoluutset võhiklikust demonstreerib tõsiasi, et NATO ajaloo kestel pole aljansi sõjalised plaanid kunagi kätkenud võimalust ilma USA tegutsemiseks, ning kogu Euroopa sõjaline logistika on ehitatud üles USA toetuse eeldusele. Isegi Euroopa arutelud strateegilise autonoomiale on arvestanud sellega, et USA kontrollib jätkuvalt sõjalise liikuvuse põhielemente, nagu lennukid, laevad, kütusevool, satelliidid, küberkaitse ja koostalituse standardid. Niinimetatud Euroopa seda tagada ei suuda. Nende baasrealiteetide mõistmine peaks olema elementaarne, aga nagu näha, ei ole seda mitte.
Olukord, kus üks kirgliku Ukraina toetajaid, Poola välisminister Radosław Sikorski, kinnitas kolmapäeval Seimi ees seistes, et riik ei saada võimaliku rahuvalve missiooni raames oma üksusi Ukrainasse, peaks olema Eestile nõidusunest ärkamise hetkeks. Ei piisa paraadsel marsisammul laulmisest „Eesti maa, Su mehe meel, pole mitte surnud veel“. Mehe meelt ja tarkust peab, tuleb ilmutada ka reaalsetes tegudes, sest kaalul on veel enam, kui Eesti Vabariigi saatus. Kaalul on meie, eestlaste saatus.
Kõik eelnevad kirjeldatud vaadeldes, meenub, kuidas Platon kasutas mittetoimiva meeskonnaga süsteemi kirjeldamiseks allegooriat lollide laevast. Juba kaks ja pooltuhat aastat tagasi viitas omaaegne esifilosoof ja Ateena akadeemia rajaja valitsuses probleemidele, mis paratamatusena tekivad ekspertteadmisi põlgavas poliitilises süsteemis. Kapten on poolkurt ja poolpime, küll aga kõige pigem ja tugevam. Madrused kisklevad õiguse eest rooliratast hoida, on rumalad seest jõhkrad, aplad ja intriigihimulised. Ja kõiki merilesi ühendab sügav umbusk, isegi vaenlaeva tundma ja navigeerimiskunsti valdava lootsi vastu. Kas on põhjust üllatuda, kui asi päädib laevanukuga tormis või karidel? Vaevalt. Nagu selle laevaga, nii ka riigiga.
Siiski veel pole hilja meeskonda vahetada. Aga et see peaks juhtuma, selleks peaksid avanema paljude inimeste silmad ning nad peaksid leidma endas üles mitte ainult julguse tõele näkku vaadata, vaid ka julguse tõde ausalt välja öelda. Tegelikult ei ole seda palju palutud. Ja mehe meelest rääkides, see peaks olema elementaarne.
Tänaseks tänan teid vaatamast, kuulamast ja kaasamõtlemist. Kui soovite minu välispoliitika kommentaaride projektile omalt poolt kaasa aidata, siis selleks vajaliku info leiate nagu ikka minu kodulehelt. Soovin teile rahulikku nädalavahetust ja jääme kuulmiseni nädala pärast.
***
Dimitri Klenski,
publikaator
Tallinnas, 02.05.2025
