Britid on olnud Venemaa-vastase koalitsiooni “ajudeks” ja “juhtijateks”. Seda, järjekordset, siiani peetud ka “vandenõuteooriaks”, on sunnitud tunnistama tõena isegi Eesti peavoolumeedia.
Sellest räägib oma järjkordses välispoliitika nädalakommentaaris riigikogulane Varro Vooglaid, kes on tuntud avaliku arvamuse liidrina nende hulgas, kes austavad tõtt ja ei talu valet ning tõe mahavaikimist.
Antud kommentaar on osa portaalil Uued Uudised pooletunnilisest audio-video materjalist (vt. https://uueduudised.ee/video-i-kas-britid-on-olnud-venemaa-vastase-koalitsiooni-ajudeks/). Kommentaariga saab tutvuda salvestuse algusest kuni ajani 8:26. Väljatrüki teostas publikaator Dimitri Klenski.
**
Head kuulajad ja vaatajad!
Oma 4. aprillil (2025. aastal) avaldatud kommentaaris käsitlesin põhiteemana The New York Times’i mahukat aruannet pealkirjaga „Partnerlus – Ameerika salajane ajalugu Ukraina sõjas“. Olgu öeldud, et mõne päeva eest, kaks nädalat hiljem, on selle kolmes jaos avaldanud ka Postimees. Vaatamata selle artikli sügavalt kallutatud, et mitte öelda propagandistlikule joonele, toodi selles artiklis mitmed, väga olulised momendid, mida liigitati veel mõne nädala eest vandenõuteooriateks.
Juhtlingis on tõdemus, et USA osalus Ukraina sõjas on olnud märksa sügavam, ulatuslikum ja pikaaegsem, kui avalikus seda arvatagi oskas.
Sest Ukrainas küll sõdivad ja surevad peamiselt ukrainlased, aga olulisem on relvastus, varustus, moon, luure, planeerimine, juhtimine ja nii edasi, on olnud korraldatud USA poolt.
Ülevaates sisalduv informatsioon peaks seadma erakordselt tugeva kahtluse alla lääneriikide, STRATKOM’i apparadi levitatud baasnarratiivi, ehk selle, et Venemaa agressioon oli provotseerimata.
Vastupidi, aina enam saab selgeks, et paljud, alates 2008. aastast Ukrainas ja selle ümber aset leidnud sündmused on teeninud Venemaa süstemaatilise nõrgestamise eesmärki, mistõttu on ootuspärane, et reaktsioon sellele ei jää tulemata.
Sel nädalal jätkus tegelikuse lahtikoorimine Briti päevalehes The Times artikliga, mis kannab pealkirja „Rääkimata lugu Briti sõjaväe juhtide otsustavast rollist Ukrainas“. Ehki seegi kirjatükk on koostatud mitte ajakirjanduslikult, vaid ülepakutud propaganda võtmes, on siiski tegemist üpris märkimisväärse ülestunnistusega, mistõttu väärib see refereerimist.
Nimelt saame artiklit lugedes teada, et suletud uste taga nimetavad ukrainlased just Briti väejuhte, USA’st ja teistest samameelsetest riikides koosneva Venemaa vastaste koalitsiooni ajudeks. London langetas otsuse saata oma sõjaväelased Ukrainasse juba siis, kui keegi teine seda veel ei julgenud. Ja Ühendkuningriik on konfliktis mänginud märksa tõsisemat rolli, kui enamus eksperte ja analüütikud on ette kujutanud.
Kui ameeriklased toetasid Ukrainat esmaklassilise luureinformatsiooniga, andsid parimad relvad ja tagasid täpsed sihtmärgi andmed relvade tõhusaks kasutamiseks, siist Briti sõjaväe juhid tegelesid planeerimisega ja juhtimise kõrval ka Washingtoni ja Kijevi keeruliste suhete jooksva haldamisega. Ehki USA President Biden’i administratsioon tootis muljet veatust ühisrindest Ukrainaga, kasvasid kulisside taga pinged ja 2023. aasta suveks, ehk ukrainlaste suure vastupealetungi alguseks, olid need jõudnud punktini, kus ähvardasid kontrolli alt väljuda.
Kuigi, nii ameeriklased, aga ka britid kahtlesid Ukraina eduvõimalustes, otsustati siiski Ukrainasse saata laiaulatuslik raskerelva pakett ja lasta edasi minna. Soomustehnika tuli USA’st, Suurbritannia andis aga kaugmaa tiibraketid Storm Shadow. Ühtlasi saatis London oma spеtsialistid salaja Ukrainasse ülesandega varustada lennukid raketidega ja anda kohalikele väljaõppe nende kasutamiseks. See polnud kaugeltki
esimene taoline lüke, sest mitukümmend britti oli juba varem saadetud Kiievisse, et juhendada kasutama… tankitõrje rakette. Veelgi enam, briti
instruktorid viibisid Ukrainas juba 2015. aastast, kuid 2022. aasta veebruaris tõmmati nad Venemaa pealetungi kartusest ajutiselt tagasi.
Artiklist ilmneb, et Ühenkuningriigi strateegilise väejuhatuse ülem ja endine sõjaväeluure ülem, kindral Sir Jim Hockenhall sisuliselt kureeris Ukraina sõjaväeluure juhti Kirill Budanovit. Viimasega viidi ta kokku juba 2019. aastal ja pole mitte vähe tähtis, et Hockenhalli varasemas karjääris mängis olulist rolli just keskendumine Venemaale. Nüüd anti püstitatud eesmärkide saavutamiseks tema käsutusse väga tundlikud ja ka üllatuslikud sõjalised vahendid. Ja see kõik algas juba aastaid enne Venemaa sissetungi Ukrainasse. Ilmneb sama skeem nagu ameeriklaste puhul: luure, planeerimine, väljaõppe, relvastus ja moon. Jäi see venelastele märkamatuks? Muidugi mitte.
Aga just niimoodi valmistasid lääneriigid Ukrainat ette planeeritud sõjaks Venemaaga. Väärib äramärkimist, et ka vaatlusaluse artikliga roobitsetakse taas miilavad sööd Ukraina kõrgeima sõjaväejuhi Aleksander Sõrski istumise alla. Ja taas kujutatakse president Zelenskit, kui halba nõu kuulanud sangarlikku valitsejat. Ameeriklased ja britid soovitasid tungivalt üht, ent Zelenski talitas heakselt Sõrski juhatust mööda. See valmistas ameeriklastele meelehärmi nagu ka asjaolu, et Ukraina väed liikusid aeglasemalt, kui USA nõudis. Ameeriklased olid kannatamatud, sest ukrainlastel oli antud piisavalt väljaõpet, neil oli parim relvastus ja nüüd oli tagumine aeg seda venelaste peal rakendada.
Ukrainlased aga said omal nahal tunda, et ameeriklased ja britid olid Venemaa poolt rajatud tõkkesüsteeme ja tänapäevase konventsionaalse sõjapidamise realiteete oluliselt väärhinnanud. Ukraina relvajõudude toonane ülem, kindral Valeri Zaluznõi püüdis pooltevahelisi pingeid maandada, aga täieliku mõistmatust ilmutanud ameeriklased sundisid ukrainlasi vaid agressiivsemalt peale pressima. USA kindralid Milley ja Cavoli olid Zaluznyis äärmiselt pettunud. Too omakorda jahmunud külmaverelisest kätte väänamisest. Mehed hukkusid, tehnika hävis ja täiendust ei suudetud piisavas koguses ning piisavalt kiiresti ette saata.
Ometi nõuti ukrainlastelt üha uusi ja uusi rünnakuid. Sedasi saavutasid ukrainlaste ja ameeriklaste suhted oma põhja.
Olulisena tuuakse artiklis esile Ühendkuningriigi relvajõudude peastaabi ülema toonase asetäitja kindral Walkeri roll. Endine Briti eriüksuste direktor vastutas sõjalise strateegia ja operatsioonide eest. Ukrainlaste seas väidetavalt ülimalt populaarne Walker oli peamiste lahinguideede kavandaja ja juht. Ning teda kirjeldatakse, kui suurt inspiratsiooniallikat.
Londonist lähetati Ukraina sõjatandrile spetsiaalsed strateegilise juhtimise meeskonnad, et analüüsida sõja õppetunde ja koostada selle põhjal vastav koondmaterjal. Ühe Britti sõjaväelase sõnul maksis Ukraina enda kaitsmise eest küll kohutavat hinda, kuid see eest andis Läänele hindamatu võimaluse tänapäevase sõjapidamise mõistmiseks.
Selle tõdemuse taustana korratakse taas mantrat, et suurema sõjani on meil jäänud vaid napilt kolm aastat. Siiski ajal mil Suurbritannia demonstreerib aina kasvavat pühendumist Ukrainale, küsivad mõned ettevaatlikud hääled, et millega see kõik lõppeb?
John Forman – brittide endine kaitseatašee Moskvas ja Kiievis on Ukraina ees võetud praktiliselt tähtajatu sõjalise kohustuse pärast sügavalt mures. Ebamäärane missioon võib kesta üle kümne aasta ja
omada laastavad mõju mitte ainult Ühendkuningriigile, vaid ka NATOle. Lihtne on sõtta sattuda, raskem on sealt väljuda, resümeerib staazikas diplomaat ja ohvitser.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et taas paljastub sama pilt. Venemaa agressioon Ukraina vastu ei olnud, ei ootamatu, ega ka provotseerimata.
Ei, sellel nimel töötas Lääs süstemaatiliselt hiljemalt alates 2008. aastast.
Ukrainlased on selles skeemis vaid liha. Liha, mille ohverdamine nagu öeldud, andis läänele hindamatu võimaluse tänapäevase sõjapidamise mõistmiseks. Aga pole sugugi võimatu, et aastate pärast suudame seda sõda kainelt ümber mõtestada ja hakkame hoopis teise pilguga vaatama ka Venemaa motiividele ning kantud kaotustele.
Tõdemus, et ühe kompleksse probleemi lahendamine on oluliselt keerulisem, kui selle tekitamine, kostub ka praegu Washingtonist.
Lahendaja jaoks muudab ülesande eriti keeruliseks, kui probleem on teiste tekitatud raskesti kontrollitavate muutujatega ja ajas süvenev.
Mõne päeva eest ütles tüdinenud ilmega President Trump reporteritele otsesõnu, et Ukraina sõda ei ole tema sõda. Tema sõda ei alustanud, tema ei ole sinna miljardeid ja miljardeid kantinud.
**
P.S. Toon ära ka mõned lugejate-vaatajate kommentaarid:
—Suur tänu härra Vooglaid selge mõistuse eest. Jõudu teile ja jaksu panna ka eestlaste tühjade peadesse see selge mõistus et näeksid veidigi kaugemale omast ninast…
— Tänud, et vahendate eestlastele seda , mida mujal ammu räägitakse. Ise olen ingliskeelse meedia peal, sest Err- st ega Postimehest, ega AK-st enam midagi asjalikku ei kuule. Eesti on vist täielikus infosulus. — hea on saada infot. olen loobunud õukonnameedia sõjauudistest juba pikemat aega…
—Tänud Varro! Seda meie peavoolu meediast ei leia. Väga hea ülevaade.
Supper!
**
Kes tahab tutvuda selle esinemisega täies mahus (vt. https://uueduudised.ee/video-i-kas-britid-on-olnud-venemaa-vastase-koalitsiooni-ajudeks/) võib kasutada portaalil Uued Uudised ära toodud
juttu päevakorraga:
00:00 The Ney York Times'i paljastuste meenutus
01:20 Briti sõjaväejuhtide otsustavast rollist Ukrainas
07:57 Sõda alusta teadmisega, et võidad selle
11:04 Putini ja Trumpi tippkohtumine võtab kuju
13:53 Ameerika ideoloogiline nihe
16:49 Euroopa Liidu Ukraina eriesindaja otsingud ummikus
20:34 Soomestumine kui Ukraina jaoks ainuke elujõuline lahendus
21:59 Kaja Kallase välispoliitiline pimedus
24:38 Kokkuvõte: inimestel tuleb lasta elada
Publikaator Dimitri Klenski
Tallinnas, 19-23. aprillil 2025. a.
